Akadeemiline

Olen hetkel Tartu Ülikooli filosoofia ja semiootika instituudi doktorant ning töötan teoreetilise filosoofia vallas, kitsamalt analüütilise vaimufilosoofia ja psühholoogiafilosoofia alal. Kõige üldisemas plaanis on mu taotluseks järjekindlalt naturalistliku vaimukäsitluse arendamine ja kaitsmine. Seetõttu tunnen eeskätt huvi rahvapsühholoogia staatuse ja tuleviku, esitamise/intentsionaalsuse loomuse ning muude seonduvate küsimuste vastu. Lisaks leian end aina sagedamini teadustundliku vaimukäsitluse epistemoloogiliste implikatsioonide üle juurdlemas.

Oma doktoriõppe uurimistöös lähenen nendele küsimustele ühe konkreetse psüühilise nähtuse – nimelt mälu – uurimise kaudu. Ühelt poolt vormivad meie arusaamu mäletamisest teatud jõulised filosoofilised intuitsioonid, mis puudutavad näiteks seoseid mäletamise ning püsimise, tõe, teadmise, teiste vaimuvõimete jms. vahel. Teisalt paistab kaasaegne psühholoogia ja ajuteadus nii mõndagi nende intuitiivsete tõekspidamiste juures õõnestavat. Püüan nende osati vastassuunaliste perspektiivide juures filosoofilise vahekohtuniku rolli täita.

Minu peatselt valmiv väitekiri on liigendatud kuueks peatükiks. Ülevaatliku sissejuhatuse järel tuleb esmalt kõne alla igapäevase vaimusõnavara revideeritavus üldisemalt. Vaatlen ning lükkan tagasi nelja tüüpi argumente rahvapsühholoogia põhimõttelise autonoomia poolt. Kolmandas peatükis kaardistan kesksed pinged traditsioonilise ning  teadustundliku mälukäsitluse vahel. Neljas peatükk keskendub mälujälgedele ehk nendele neuraalsetele entiteetidele, millede püsimine mäletamise aluseks on. Kuigi jälgede postuleerimise möödapääsmatus võib esialgu paista teatud mälusse puutuvaid intuitiivseid arusaamu kinnitivat, tuvastan ‘jälje’ mõiste mitmetähenduslikkuse ning näitan, et mainitud möödapääsmatusest on traditsioonilise vaateviisi päästmisel siiski vähe abi. Viiendas peatükis on teemaks epistemoloogilised küsimused. Öeldes lahti mäletamise faktiivsusest ning mööndes, et mälu võib uskumusi ja episteemilist õigustust mitte üksnes säilitada, vaid ka tekitada, näime jõudvat hukatusliku skeptitsismi veerele. Püüan näidata, et isegi eelmainitud tingimustel on sellisest skeptitsismist siiski võimalik mööda minna. Viimaks, kuuendas peatükis kaalun, kas eelnevat arutelu võiks mõista mälu-eliminativismi toetavat – teisisõnu: kas võib osutuda mõttekaks ‘mälu’ mõistest sootuks loobuda? Nii traditsiooniline eliminativism kui ka nn. teaduslik eliminativism osutuvad problemaatiliseks, kuid piiratud, pragmaatilise elimineerimise võimalus jääb siiski lauale.

Minu CV & publikatsioonid on leitavad Eesti Teadusinfosüsteemis.